Kogu kaasavõetav kraam ootab juba mitu päeva elutoa laua peal, hetkeks võiks arvata et varustus on sama ärevil kui meie. Osav ja kompaktne pakkimine on omamoodi kunst, kuidas sobitada kõik võimalikult tihedalt ja ilma ruumi raiskamata. Nagu pusle või tetris omamoodi. Riiete jaoks ostsime Jyskist isegi mingid vaakumkotid, need kus õhu välja pressid ja siis peaks sigavähe ruumi võtma, esiteks on need nii õrnakesed et ma suutsin kaks tükki kogemata ära lõhkuda ja teiseks allesjäänud kahest pidas ainult üks õhutihedalt kinni nii et võta näpust kui kasulik või kasutu see samm oli. Suure pakkimise peale avastame suhteliselt kohe õudusega et meil jääb üks küljekott ju praktiliselt tühjaks ja kaasavõetavaid asju ei olegi üldse niipalju kui alguses tundus. Mõõtsin silmaga ju küll sada korda enne üle. Mingisuguses idiootses meeltesegaduses topin kaasa enda suure nahktagi ja paari teksasid, tagantjärgi mõeldes oleks võinudki selle ruumi tühjaks jätta et kasvõi tsikliriideid mahutada kui tekib soovi linna peale minna. Lõpuks saame kenasti telgi kumminööridega seljatoe külge, magamiskotid kummalegi poole küljekottide peale ja muu träni siis ka ära jaotatud. Vihmariided ja muu kiiresti-kätte-vaja-saada asjad muidugi kõige peale.
Kella kaheksaks oleme valmis ja kui me üldse veel kuhugi jõuda tahame siis lähedaste juurest läbi sõita ja hüvasti jätma ei jõua nagu algselt plaanitud. Teeme mõlemad mõned kiired kõned, vaatame üksteisele ärevalt otsa ja lükkan käigu sisse. Tunne on elev, ilm veidi vihmane. Esialgu on esimesed kilomeetrid Pärnu maanteel 110kmse tunnikiirusega päris ehmatavad ja kardan et oleks ikkagi pidanud tuuleklaasi ära tellima aga inimene kohaneb kõigega ja 10km hiljem ei pane enam suurt midagi tähele, pigem hakkab käsi veidi väsima. Samuti mõistan kui väga oleks pidanud ikkagi mingisuguse kiivritevahelise side muretsema sest jubedasti tihti tahaks midagi jagada või kommenteerida ent ei saa. Peatume Pärnu Selveris ja üritame midagi tarka süüa osta - teed, muna, purgimakaronirooga ja kiirkohvipulbrit.
Märkamatult ruttu on väljas täiesti pimedaks läinud ja temperatuurilangus annab tunda. Läti piirini on jäänud mõnikümmend kilomeetrit ja ma ei kujuta ette kuhu siin mere äärsetes metsades enda telgi maha võiks panna. Esialgu katsume mööda pisikesi paremale keeravaid teid pidi mere äärde välja jõuda aga tulutult - tupik tupiku otsa, mitu korda satume kellegi õue peale. TomTom ei näita et selles kandis üldse mingid sellised väikesed teed eksisteeriksid, kisun taskust nutitelefoni välja ja üritan siis Sygicu abil asjasse selgust saada ent samuti tulutult, reaalses olukorras kui on vaja kiirelt navigeerida jääb Sygicu vaade segaseks, peksab pidevalt reklaame ette ja laeb absurdselt kaua. Sõidame maanteele tagasi ja kütame Läti poole, näen mingit suvalist puhkeplatsi liiklusmärki ja keeran sisse, puhkeplatsi asemel leiame mingi nõukaaegse rohtu kasvanud hiigelsuure parkimisplatsi aga see on meile hetkel ideaalne. Maanteemürast mõned kilomeetrid eemal pilkases pimeduses otsin esialgu välja pealambid mis vägagi vajalikuks osutuvad ning siis saab ruttu püsti telk ja telgi sisse meie. Esialgu tundub magamine täitsa mõnus aga iga paari tunni tagant tõusen ikka külma pärast üles, lõpuks vastu hommikut taipan endale tsikliriided magamiskoti alla toppida et vähegi maapinnakülma eemale peletada. Aitab vähekene ja esimese päikesekiireni magan rahulikult.
Märkamatult ruttu on väljas täiesti pimedaks läinud ja temperatuurilangus annab tunda. Läti piirini on jäänud mõnikümmend kilomeetrit ja ma ei kujuta ette kuhu siin mere äärsetes metsades enda telgi maha võiks panna. Esialgu katsume mööda pisikesi paremale keeravaid teid pidi mere äärde välja jõuda aga tulutult - tupik tupiku otsa, mitu korda satume kellegi õue peale. TomTom ei näita et selles kandis üldse mingid sellised väikesed teed eksisteeriksid, kisun taskust nutitelefoni välja ja üritan siis Sygicu abil asjasse selgust saada ent samuti tulutult, reaalses olukorras kui on vaja kiirelt navigeerida jääb Sygicu vaade segaseks, peksab pidevalt reklaame ette ja laeb absurdselt kaua. Sõidame maanteele tagasi ja kütame Läti poole, näen mingit suvalist puhkeplatsi liiklusmärki ja keeran sisse, puhkeplatsi asemel leiame mingi nõukaaegse rohtu kasvanud hiigelsuure parkimisplatsi aga see on meile hetkel ideaalne. Maanteemürast mõned kilomeetrid eemal pilkases pimeduses otsin esialgu välja pealambid mis vägagi vajalikuks osutuvad ning siis saab ruttu püsti telk ja telgi sisse meie. Esialgu tundub magamine täitsa mõnus aga iga paari tunni tagant tõusen ikka külma pärast üles, lõpuks vastu hommikut taipan endale tsikliriided magamiskoti alla toppida et vähegi maapinnakülma eemale peletada. Aitab vähekene ja esimese päikesekiireni magan rahulikult.
Selle jaoks, et maa külm ligi ei tüki müüakse matkapoodides termomatte, mida kallim seda õhem(loe sikklile kuskile külge riputada), sinu puhul tõmbaks ette leksu külge toruna.
ReplyDelete