Kolmas päev - Poola (700 km)

Nina on kinni ja silmad kipitavad, peale südaööd saab korraga magada umbes paarikümne minuti kaupa enne kui enesetunne taas üles ajab. Kirun enda tervist et ta just nüüd alla annab, just siis kui on mõnus ja soe hostelituba, pehmed ja puhtad linad ümber aga magada ikka ei saa. Kerge ahastus tuleb peale ja hommik läheneb. Kell kümme kui ärkame on mul päris tunnetatav palavik. Pakime asjad kokku ja avastame et riided polegi ööga ära kuivanud. Hostelikõrvale muruplatsile laotuvad käteseebiga puhtakspestud särgid ja püksid mis loodetavasti hommikusöögi ajal kuivaks saavad. Iga kolme minuti tagant tuleb nina nuusata. Käin ringi nagu mingi jobu ja küsin kõigilt viipekeeles mingit ninapihustit või nohurohtu aga tulutult. Sellest hoolimata katsume nautida hosteli ümber paiknevat ilusat loodust ja puitskulptuure, sööme tiigikaldal leedu sigaodavat omletti ja pisikest kohvi. Kusagil ei tunne keegi mõistet suur kohv kahjuks ning peame leppima tillukese kolme lonksuga, kohvikruus on nii pisike et mahuks mulle kõrva. Mingisugune moodne värk vist, ei tea.

Kaarte peaks välismaal olema kaasas kindlasti igal võimalikul kujul.

Miski üheteist paiku saab ootamisest kõrini ja topime niisked riided tsikli peale. Palavik ja kuumus segamini tekitavad "mõnusa" omaette häguse reaalsustaju. Tsikliriided paneme selga viimasel sekundil enne tsikli selga istumist kuna sellise kuumaga tõmbab nahk seljas sekunditega märjaks. Asume taas teele. Külm tuul tõmbab olemise veidi selgemaks aga ma tean et see on ainult ajutine ja õhtu poole ma ei jaksa enam arvatavasti tsiklitki püsti hoida. Gepsi taome tuimalt sisse Viin et kõige otsema joonega ja kõige kiiremini Poolast läbi saada. Huvitavamad riigid hakkavad juba peaaegu käeulatusse jõudma. Kilomeetrid ja tankimised mööduvad, võiks ütelda et puhtalt sõidu ja teede poolest on see poola-leedu piirilähistel teedel kihutamine üks mõnusamaid - teed on inimtühjad ja laiad, hobused ja lehmad on ainsaks uudistajaks ning loodus ja aasad on kuidagi eriti ilusad. Ma ei tea, võibolla olen ma lihtsalt palavikust segi kamminud. Märkamatult möödub Poola piir ja see annab ainult indu juurde. Natuke enne piiri oli mitme kilomeetrine rekkade rivi aga õnneks mahtusin ma napilt paremalt poolt teepervelt mööda sõitma. Üks paljudest eelistest tsiklijuhina, autoga oleks ma seal veel mõnusad mitu tundi praadinud.

Natuke peale Poola piiri.

Peatume esimeses ettejuhtuvas bensiinijaamas ja kõik on nii Poola et sa saaksid silmad kinni ka aru et sa oled Poolas. Seda on raske seletada. See arhidektuur, katkised majad ja ehitised, need inimesed ja see linnapilt. Kõik on kuidagi suur ja vaene. Teeme väikese veejoomis ja tagumikupuhkamispausi ning sõidame Varssavi poole edasi, algavad metsikud Poola kiirteed mis on küll väsitavad ent ka ainus võimalik variant päevas selliste vahemaade läbimiseks. Üritan keskenduda ja võitlen pidevalt enda parema käe tundetuks muutumisega. Vahepeal hoiangi gaasi peal pmst. mingi tundetu köndiga ja üritan suurte pingutustega võimalikult palju sõrmi liigutada erisuunades et veri jälle liikuma hakkaks. 130km/h kiirteel ja tsikli seljas on kõik need toimingud muidugi veel eriti keerulised aga saame hakkama. Kiirteel maastikku ei näe, on ainult kõrged rohelised seinad, sina, sinu tsikkel ja rekkad. Mida rohkem tunde järjest tsikli seljas seda lihtsamaks mõttekäik muutub, kuni lõpuks on sinu ainus eesärk lihtsalt hambad ristis jägmised 100 km vastu pidada ja siis veel 100 ja siis veel 100... Mõnikümmend kilomeetrit enne Varssavi hakkavad suured teeehitused ja kogu kiirtee kiilub sõna otseses mõttes järsku kinni. Kogu Varssavist läbi sõitmine toimub kiirusega ~5km/h, päike kõrvetab lagipähe, istud ja higistad seal autodevahel hiiglama suures ummikus ja mõtled et miks mina. Ja siis on veel need Poola autojuhid kes teevad üldse kõige haigemaid manöövreid mida ma näinud olen, mitu korda aetakse mind äärepealt alla või lihtsalt ei märgata ja seda sellise kiiruse juures. Mitu korda vist lausa meelega. See on päev millal ma esimest korda röögin liiklusvihas enda hääle teiste juhtide peale ära ja mõtlen mitu korda reaalselt tsikli pealt maha tulla, autojuht autost välja tirida ja uksega pooleks peksta. See kõik kokku on närvidele ülim proovilepanek. Ainult Raili kallistab mind vahepeal seljatagant või üritab selga masseerida, vapramat ja armsamat reisikaaslast ei leiaks ma iial. Suuresti ainult tänu talle me sealt linnast ka ohutult minema saame. Kusagil poole Varssavi peal läheb Geps lolliks ja väidab et seda teed ega kohta kus ma olen pole olemaski. Tõmban tee äärde ja lükkan Gepsi asmele kiiresti nutitelefoni, google maps lahti ja kihutame edasi. Tean küll et andmeside maksab aga muud ei ole teha. Ei ole aega keset Varssavi suurimat liiklussõlme Gepsi hingeelu uurima hakata. See tund aega Google Mapsiga navigeerimist läks mulle muideks EMT kliendina maksma 60 eurot nagu hiljem selgus. Ent siiski parem kui mitte midagi, ilma selle variandita oleks me tõenäoliselt minu "kõhutunde" järgi 300 km taas vales suunas kihutanud.

Tanklamees tankis agaralt kõik sissetulevad autod aga tsiklilähedale ei julgenud tulla.

Kaugelt paistvad kultuurimälestised.

Peatume peale Varssavit taas bensiinijaamas ja nõustume mõlemad et me ei taha enam mitte kunagi mitte mingi valemiga Varssavist isegi läbi sõita. See on niivõrd vastik kogemus et jääb pikaks ajaks meelde. Puhkame veidi jalga, selga, ajusid ja vaimu ning käivitan taas tsikli. Esimesest silindrist tuleb mingit heledat kloppimist ja raginat mis kangesti muret teeb. Keeran süüte välja ja vaatan esimese asjana et õli on täiesti otsas, vähemalt läbi vaateakna. Alles 1000 km eest sai uus õli sisse valatud, isegi rohkem kui peaks. Veeretan tsikli tankla taha ja kisun tsikliriided seljast et pea natukenegi töötaks. Mingi saksa rekkamees tuleb jube abivalmilt ligi ja laenab puuduvaid tääriistu millega õlikork mootori küljepealt lahti saada et veenduda õli kadumises. Täielik müstika. Süda vajub saapasäärde. Tuhat mõtet ringleb peas aga ükski ei seleta õli kadumist. Kusagilt ei leki, ei suitse. Helistan klubikaaslasele ja katsume telefoniteel mingile selgusele jõuda aga tulutult. Pigem läheb meel veel kurvemaks kui ma kuulen erinevaid stsenaariumeid millest kolin tulla võib. Mitu korda küsin kas autoõli mitte mingil juhul sisse ei tohi valada ja saan vastuse et see isegi hullemaid tagajärgi võib tuua. Egas midagi, uurin bensiinijaama õliriiulit ja pean taaskord pettuma kuna seal ei ole tsikliõlile isegi mitte midagi ligilähedast. Blondiinist kassapidaja ei saa üldse mu küsimustest midagi aru ja hakkab mulle hot-dogi variante näitama. Ei jää muud üle kui lihtsalt tsikli selga istuda ja proovida kusagilt õli leida. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui ääretult vastumeelt on mulle iga meeter ilma õlita sõita, teades kuidas see mootorile mõjuda võib. Peale viite bensiinijaama saab mulle üks asi selgeks - mitte keegi kusagil bensiinijaamas ei müü ega kavatsegi müüa mootoriõli tsiklile.

Õhtu läheneb, tervis halveneb, tsikli seisukord halveneb ja päevavalgus saab ka millalgi varsti otsa. Kusagil kiirtee ääres higist nõretades ja õlita tsikliga palun ma Gepsilt lähimat remonditöökoda. Kusagil 11km kaugusel väikelinnas on paar töökoda. Peame Railiga hetke nõu kas sõita kuhugile suuremasse linna või keerata kiirteelt maha. Kuna gepsi info on vana siis ei pruugi neid töökodasid üldse ollagi enam. Sõidame siiski väikelinna poole ja ma tunnen konkreetselt jalgevahel kuidas masinal on valus edasi liikuda. Peale natukest karjumist Poola juhtide peale ja manööverdamist mööda väikseid tänavaid näen ma lõpuks mingit töökoja silti, lähemale jõudes - suletud. Enam abitumat tunnet on raske ette kujutada. Näpin uuesti Gepsi - 500 m kaugusel suures hoovis on veel mingi töökoda. Keeran tsikli ümber ja enda õnneks näengi mingi autotöökoja väravaid. Veereme väga imestunud pilkude saatel väravast sisse ja pargin masina keset hoovi. Praktiliselt kukun tsikliseljast maha kuna päev otsa lõõmav päike ja palavik on teinud enda töö. Lohistan ennast esimesse viludasse
seinaäärde ja rebin tsikliriided seljast. Õhku lõpuks ometi! Töökojast ronib välja väiksemat kasvu Poola mees - ma näeksin nagu inglit. Puhtalt käte ja fraasi "Oil" abiga seletan et vajan hädasti õli tsiklile, mees sügab hetke kukalt ja kaob sisse tagasi. Varsti tuleb ta tagasi koos ülemusega, endal käes mingi 4 liitrine universaalõli (all Engines), usutlemise peale et "motorcycle vrrrr vrrr okay this oi" noogutab ta mitu korda entusiastlikult. Näitan talle õlikorgi ja põhja all oleva mutri ette, seletan et 3 liitrit ja heidan viludasse majaseina vastu pikali, pilt on iga hetk silme eest minemas ja kuumus on tappev. Siiski on süda lõpuks rahul et masin on kindlas kohas ja et me suutsime siiani välja sõita. Mingit põhjalikumat diagnostikat siin kahjuks teha ei saa sest õlivahetus tsiklil on nende meeste jaoks ka lagi. Peale veidikest pusimist on tsiklil õli jälle sees ja käivitades on hele kolksumine õnneks kadunud peale mõnda aega käimist. Kogu see nali läheb maksma 30 eurot.

Täiesti võimalik et just ilma selle töökojata oleks tsikkel siiani kusagil Poola teeääres.

Enesetunne on niivõrd halb et ma jääks praktiliselt sinnasamma töökotta magama aga otsustame jätta tsikli sinna ja Gepsi abiga lähima apteegi otsida et natukenegi enesetunnet parandada. Vannun endale et järgmisele reisile ostan ma verivärske uusima kaardiga Gepsi sest esimesed 2 apteeki kuhu me kõnnime on enda uksed juba mõnda aega tagasi sulgenud, kolmas on õnneks avatud. See on põhimõtteliselt väike tuba pisikese vaateaknaga mille kaudu saab siis küsida erinevaid ravimeid. Kõigepealt küsin küllaltki lootusetult Claritini mis neil ka minu üllatuseks olemas on, siis Railile kurgurohtu ja mulle veel ninapihustit. Kõike seda ilma ühegi sõnata, omamoodi huvitav on õppida suhtlema järjest paremini ilma keelt kasutamata. Apteegitrepil sööme kohe oma tabletid alla ja ma pihustan endale rekordkoguse zudafedi ninna. Toibume natuke ja kõnnime töökoja poole tagasi. Nõrkus ja kuumus lähevad järjest hullemaks. Küllaltki kindlat on tegu kuumarabandusega. Töökotta jõudnud ootame veel tunni et päike natukenegi järgi annaks aga ei, taevas ei ole ühtegi pilve ja loojanguni on veel kõvasti aega. Hambad ristis tõmban tagi selga ning otsin lähima hosteli. 4 km tundub täiesti metsiku vahemaana aga me jõuame kohale ja ma ei jaksa isegi Poola autojuhtide peale röökidagi enam.

Sudafed!

Selles linnas olid kõik majad sellised - iseeneesest ilusad aga jube lagunenud.

Saabume sinisekollase kirjusse bensiinijaama mille küljes on ka mingi hosteli moodi asi. Jätan Raili parklasse tsiklit valvama ja lähen sisse. Iseenesest on maja seest täitsa kena, all söökla kassas on lühemat sorti pisike poola tädi kelle käest ma free roomi palun ja kätega magamisliigutust teen. Minu kõige suuremaks rõõmuks teatab ta et neil on veel viimane vaba tuba, küll kolme inimese oma ja ta usutleb et kas me ikka tahame seda. Ma tahaks talle öelda et ma võtaks hetkel kasvõi 12 inimese toa. Raha makstud ja võti käes lähen ma Raili juurde ja rõõmustan teda uudisega. See tohutu kergendustunne. Katame tsikli ja veame asjad tuppa. Tuba on muideks just verivärske remondi saanud ja me oleme esimesed kes seal ööbivad. Lõpuks ometi jahe tuba, peitu selle tapva päikese eest. Eestis olles ei oleks ma ette kujutanudki sellist ilma. Ronin külma duši alla et kehatemperatuuri veidigi alandada. Keha ja vaim on taas veidi värskemad ja läheme sööma. Miski 7 euro eest saame suured snitšlid ja joogid - selle koha pealt võiks Poola isegi meeldida.

Selle raha eest paremat tuba soovida oleks naeruväärne.

Tagasi enda toas ronin ma teki alla ja üritan uinuda, Raili teeb akna lahti ja võtab voodi peal päikest. Väsimus on meeletu. Kell on 8 õhtul ning telefon teatab et me oleme jõudnud teise ajavööndisse. Mõtisklen veel omaette ja naudin seda tuba ja seinu, seda turvatunnet vahelduseks. Inimene on harjunud, enda väikese linna, väikese Eesti, tuttavate nägude ja tänavatega, alati teades kuhu poole minna ja nende väikeste vahemaadega. Üks suurimaid väljakutseid selliste iseseisvate reisidega ongi igasuguse turvatunde kaotamine, astumine tundmatusesse.

Video hommikust hosteli pargis:

Video peale Poola piiri: